Raymond'i Hacker-HOWTO

Seekord kasutan võimalust kirjutada arvamuslugu Eric S. Raymond'i "How To Become A Hacker" kohta.

Vastupidiselt üldlevinud arusaamale, kus häkkereid tõlgendatakse kuritegevuslikus kontekstis, on tegelikkuses häkkerid hoopiski need, kes tegelevad süvitsi arvutisüsteemide uurimise, arendamise ja parendamisega. Häkkerid ei tegutse omakasu ajendil - suur osa neist tegeleb vabavara arendamisega. Kuritegelikud kavatsused, nagu arvutisüsteemide hävitamine ja andmevargus kuuluvad kräkkerite pädevusalasse.
Ka artikli autor on selgelt eristanud oma kirjutises, tuues välja häkkerite ja kräkkerite peamised erinevused.
Olen veendumisel, et häkkerite ja kräkkerite vaheline erinevus seisneb eelkõige mõtteviisis ja suhtumises ning intelligentsus, tugev motivatsioon ja praktika on nende ühisteks joonteks.

Artikkel avardas oluliselt mu seniseid teadmisi häkkerikultuurist - näiteks, kuidas pälvida auväärset staatust häkkerikultuuris. Leian, et Raymondi kirjutisest võiksid leida häid näpunäiteid nii algajad kui ka kogenud arvutihuvilised.

Tarkvara- ja sisulitsentsid: EUPL

EUPL (European Union Public Licence) on Euroopa Komisjoni algatusel loodud vaba tarkvara litsents. See on saadaval 22-s erinevad Euroopa Liidus räägitavas keeles.
EUPL loodi esialgu IDABC jaoks. Peaeesmärgiks on olla kooskõlas autoriõiguse seadustega 27-s Euroopa Liidu liikmesriigis, säilitades ühilduvuse populaarsemate avatud lähtekoodiga tarkvara litsentsidega, nagu selleks on GNU General Public Licence.

EUPL võimaldab tarkvara kasutajal kasutada, kopeerida ja muuta, avatud võrgus jagada, laenata või rentida tarkvara. Piirangud tulenevad tarkvara muutmisest - tarkvara muutes peab muutja säilitama ka varasemad autoriõigused, kas EUPL või mõne sellega kooskõlas oleva litsentsi alusel.

Järgnevalt toon välja mõned EUPL-iga ühilduvad litsentsid:

• GPL (General Public Licence) 2.0
• OSL (Open Software Licence) 2.1 ja 3.0
• Common Public Licence 1.0
• CeCILL 2.0

Paragrahvi-papi ja Interneti-põnn: intellektuaalomandi hiilgus ja viletsus

Tänapäeva digiajastul on intellektuaalomandi ebaseaduslik tarbimine väga levinud probleem. Seadused ei ole võimelised intellektuaalomandi ebaseadusliku levitamise ja kopeerimise voolu vastu võitlema - järjest enam leitakse uusi ja kavalamaid meetodeid selle tarbimiseks.

Seal, kus tarkvara või muu intellektuaalne omand tundub liiga kallis, areneb ka piraatlus. Piraatluse üheks ajendiks võikski lugeda liigset autorikaitse peale surumist.
Piraatlusega puutusin esimest korda kokku lapsepõlves, kui külastasin Kadaka turgu, mis lausa vohas intellektuaalomandi  kuritarvitamisest. Kuna tegemist oli füüsilise piraatkauba müügiga, siis suudeti seadustega taolist ebaseaduslikku äri piirata ja vähendada kuni turu sulgemiseni aastal 2002.
Kui aga rääkida piraatlusest, mis toimub veebis, siis on selles kanalis järelvalvet teostada oluliselt keerulisem.

Kokkuvõttes, leian, et autoriõiguste kaitsega seotud seaduste vähendamisel tavakasutajale, kes intellektuaalomandi tarbimisest otsest tulu ei teeni, oleks võimalus ka piraatluse levikut vähendada.

Vaba tarkvara kui oluline eeldus

Vaba tarkvara on piiranguteta kasutatav tarkvara, mida saab vabalt kopeerida, muuta ja levitada.
Vaba tarkvara kasutamisega seondub mulle esmalt graafika- ja fototöötlusprogramm Gimp. Kunagi, kui sai graafilise disaini ja fototöötlusega tegelema hakatud, alustasin harjutamist Gimpi-ga. Hiljem, professionaalsel tasandil töötades, said minu töövahenditeks Gimp'i tasulised alternatiivid (Adobe CS, Corel).
Gimp täidab tasuliste programmide kõrval küll peaaegu samu funktsionaalsusi, kuid sellel on omad puudused.
Personaalselt, kasutan nii vaba kui kinnist tarkvara. Otseselt üht teisele ei eelista, kuid harjumus ning töö ja kooliga seotud ülesanded suunavad mind enamasti kinnist tarkvara kasutama.
Samas, on äärmiselt tänuväärne, et leidub inimesi, kes on vaba tarkvara toodete arendamisega vaeva näinud.

Toredat aprillikuu algust! :)

Virtuaalmaailmad: Second Life

Second Life ehk Teine Elu on 3D virtuaalmaailm, mis võimaldab kasutajatel reaalajas suhelda ja virtuaalselt maailmas ringi liikuda. Iga kasutaja saab valida oma avatarile väljanägemise kuni viimse detailini ja hankida kinnisvara.

Järgnevalt, kirjeldan oma kogemusi Second Life-ga.

Second Life-ga tutvusin esimest korda just selle kursuse raames.
Alustamaks SL virtuaalmaailma kasutamist, tuli registreerida end kodulehel kasutajaks ning seejärel paigaldada programm oma arvutisse. Programm kujutab endast spetsiaalset brauserit, mille kaudu saab virtuaalkeskkonda kasutada. Enne SL virtuaalmaailma kasutamist tuleks kindlasti varuda aega selle kõigi funktsionaalsustega tutvumiseks.

Kuna senini on mul puudunud vajadus virtuaalmaailmade kasutamiseks, siis ka esmamulje ei tekitanud erilist elevust, veel vähem sõltuvust. Isiklikult leian, et reaalse elu väärtused on virtuaalelu kõrval oluliselt kõrgemad. SL-i kasutamisel jäid silma mõned puudused:

• graafika elementide pikk laadimisaeg
• kasutajaliidese keeltevalik on piiratud (küll aga on võimalik leida virtuaalmaailma kasutajaid oma piirkonnale vastavalt, kasutades selleks otsingut).

Kui oma skeptiline arvamus kõrvale jätta, usun, et virtuaalmaailmadel on tulevikku ja uusi arengusuundi.